Meie armastame Eesti keelt!

Tere!

These are the last days we are spending here, in Estonia, so we feel the need to show you all what we learned so far, besides kohuke, juust, kook and, of course, Kalev, which taste we will miss a lot.

So, here we go:

Tere, sõber!

Kuidas Sinul läheb? Ma igatsesin Sind väga!

Meie oleme Rumeeniast ning Eesti on imeline maa ja mulle meeldib eesti keel!

Meil on kurb, me lahkume varsti Eestist, kuid tahame meeles pidada nii palju kui võimalik ning sellepärast me kirjeldame tavalist päeva.

Nii, me ärkame igal hommikul ja hommikusöögiks on suur kohv piima ja suhkruga ja on tükk musta leiba ja juustu.

Iga kord, kui me mõistame, et on hilja, siis me jookseme bussipeatusesse.

Riin ütleb tere ja hakkavad töötoad lastele.

Õhtul teeme pika jalutuskäigu mööda jõge, et süüa maitsev kook kohvikus Verner. Ka me kohtume meie sõpradega.

Hiljem, me läheme koju magama.

See oli kõik,

Head aega!

Dana ja Gabriela

Painting the walls

One of our main activities lately was helping the youngsters redecorating the DJ room.
Pretty fun activity actually. :)

Just like every start, at the beginning it was a bit hard. Had meetings with youngsters, brainstormed, had some homework and home research, and finally, after all this hard work and sweat, ended up with the best solution (at least the best one for them).

So, as the plan was made, had to take some action.
This means a peace of chalk, an empty wall, and the result:

Then, we had to fill in the shapes, to turn them into five beautiful young girls dancing.
For this, DJ Oliver helped us and, as a price, he was the first one to choose his favorite girl. :)

Hard working!

And the final result:

But there was just another thing missing.. Just like we worked on the music played by our DJs, the girls needed somebody to play some music so that they could dance.
So, in order to fix this problem, we needed another piece of chalk, an empty wall, and then:

And then, using some colors:

And adding some details:

And just like that, our girls had music to dance to!

And also, our DJ-s another DJ, on the wall, to compete with! :D

These being said, until next time, have a great week!
Dana and Gabriela

Review on cooking day 2

Our second cooking day at Tähe Noorteklubi was also a really fun one also.
We had SALATĂ DE VINETE (egg-plants salad), SALATĂ DE ARDEI COPȚI and CLĂTITE LUGOJENE (traditional Romanian pancakes).

The picture above shows the ingredients that we used. In the bowl in the left there are the egg-plants salad, in the bowl on the right the pepper salad.


And so everybody started helping, putting all of them together.


This is the result, egg-plants salad, pepper salad, tomatoes. Just like Romanians use to eat during summertime.

For the sweet and really tasty traditional pancakes we also had a really good teamwork going.














We also had some help from Ander. Probably without his help we couldn't realize that pancakes can fly!

Anyway, the rest of them, while Ander was flying pancakes, rolled the pancakes with the filling (cheese with vanilla flavor and some other secret ingredients :)) ).


All of them were nicely arranged in a platter.


Then all covered with a sauce and put into the oven. Meanwhile, everybody was loosing their patience.. this food takes too much to be cooked!



But finally, the pancakes were ready, and the waiting was worth it!



They tasted amazing!

Review on cooking day 1

Up to this point we had a number of three cooking days, two of them at Tähe Noorteklubi and one of them at Roiu.
Next we are making a review of the first cooking day that took place at Tähe Noorteklubi.
We made traditional Romanian food, some sweet GĂLUȘTE CU PRUNE, and some salty, but very tasty MĂMĂLIGĂ. You can see the result at the end of the post. Also, we had a very important help, our Romanian friend we met here, in Estonia, Mihaela.

This is one of the first pictures we took that day. All the kids were really enthusiastic and looking forward to actually cooking. We taught them how to say the names of the food in Romanian and apparently that sounded funny for them.

So while the boys made fun and were playing DJ, creating a good atmosphere, we, girls, starting preparing the food. In the picture above the potatoes are being smashed. (prepared for the sweet găluște cu prune)

This is how mămăligă looked like.

And this is how they enjoyed it.

After that we started cooking găluște cu prune.

And this is how it looked like in the end.

Too bad you can not feel the taste through the pictures, but trust us, they were amazing!
Dana and Gabriela

Meie oma väike maailm

Tänaseks olen töötanud Tähekas umbes 7 kuud ning avastanud, et selle maja ja nende inimeste ümber on mingi eriline aura, mis eristab neid ülejäänud maailmast. Inimesed siin on palju tähelepanelikumad ja hoolivamad ning me oleme justkui üks suur pere, kust vahel lapsed lähevad kaugele eemale, kuid tulevad alati tagasi. Justkui Tähekas oleks oma eraldi väike maailm - murede ja rõõmudega, aga palju päikselisemalt kui selles suures maailmas, kuhu astun siis, kui lõpetan tööpäeva ja astun  katkisest rohelisest väravast välja. 

Naudin seda, kuidas tööle tulles uurivad töökaaslased, et kuidas mul läheb - ja nad tõesti on huvitatud sellest, et KUIDAS. Naudin seda, kui noor tuleb mind kallistama ja on siiralt õnnelik, et ma täna tööl olen. Naudin seda, kuidas meie noortekeskuses toimuvad tegevused sõltuvalt noorte huvidele ja ainult tänu noorte kaasatusele. Nautisin seda, kuidas mõnel talvehommikul tööle tulles ootas mõni noor mind juba ukse taga. Naudin seda, kui noored aitavad mul koristada, nõusid pesta, plakateid üles panna või ära võtta. Naudin seda, kui noored kutsuvad üksteist korrale. Naudin seda, kui noortekasse satub keegi, kes pole siin ammu käinud ja siis tundub justkui vahepealset eemaloldud aega poleks olnudki. Naudin eestlastele mitte tüüpilist siirust, lahkust ja abivalmidust. Naudin kõiki neid tegevusi, mis meid ühendab. Naudin kõiki neid tegevusi, mis meid eristab, kuid muudab rikkamaks ja mitmekesisemaks. Naudin seda, et kui vajan abi ükskõik mis tegevuses, siis Täheka kaudu leian alati abi, olgu selleks kasvõi pesumasina transportimine ühest sihtpunktist teise. Naudin seda, kuidas me näeme asju "out of box".Naudin seda, et kui olen Tähekast eemal mõnda aega, siis olen oma mõtetega ikka Täheka juures. Naudin seda, et kui õhtul koju lähen, siis ma ei jäta tööd kunagi koduukse taha.  Naudin seda, kuidas töötajate vaheline vestlus muutub vahel nii suureks ajuvabaks jutuks. Naudin seda, et tahan alati areneda ja kasvada. Naudin seda, kuidas võime korraga rääkida lastekärudest, aktiivmeetoditest, odavast suhkrust,  noortevahetuse projekti taotlusvormist ning koopiapaberist. Naudin seda, et tahan olla parem inimene.  

Naudin naeratusi. Naudin lahendusi. Naudin lähedust. Naudin väljakutseid. Naudin siirust. Naudin võimalusi. Naudin sundimatust. Naudin usaldust. Naudin hullumeelsust. 

Me tantsime koos läbi elu. 

Kui Sa pole meil ammu külas käinud, siis tule - tead ju, et me ootame Sind alati! Enam ei saa Sind lumesadu või libe tee takistada, sest õues on kevad! Loodan, et naudid seda ja võtad kevadest kõik, mis võtta on! Mina tegin eile oma esimese 10 km jalgrattasõidu õhtupimeduses. 

Mõtlen teile, 

Riin

Kellaaegadest, naeratustest, suudlustest, rohelusest ja kultuurišokist ehk kuidas Riin Portugalis käis


Tahan teile rääkida oma 4-päevasest seiklusest, mis viis mu nelja erinevasse lennujaama, kahte erinevasse hotelli ning uute tuttavateni, kes on mööda ilma laiali - Rumeenias, Serbias, Kreekas, Portugalis, Hispaanias, Maltal, Poolas ning sellest, miks mul on praegu natuke valus Eestis olla. 

Lendamine on minu jaoks alati maagiline - kogu maailm on sõna otseses mõttes sinu ees valla

Sain võimaluse osaleda ühe pikemaajalisema projekti AGORA esimesel kohtumisel, mis leidis aset Portugalis, Faro linnas. Projekt kestab 18 kuud ning on suunatud noorte kaasatusele kohalikul tasandil ehk kuidas noori innustada kaasa rääkima noori puudutavates küsimustes läbi noortevolikogu. Projekti raames üritatakse luua hästitoimiv noortevolikogu Haaslava vallavalitsuse juurde. Ma ei kirjeldaks täpsemalt seda projekti, sest ma võiksingi jääda sellest rääkima, sest kõik, mis puudutab noori, on minu jaoks suur kirg. Äärmiselt motiveeriv oli näha, et kuigi me olime kõik kokku tulnud erinevatest kohtadest maailmas, sidus meid ind teha midagi suurt noortepoliitikas, sealhulgas oma vabast ajast ning vabatahtlikkuse alusel. Noorsootöö seob inimesi! Rääkisime noortest ja noorsootööst palju, koolituspaika jalutades, lõunapauside ajal ning hilistel õhtutundidel - imeline oli kuulda, kuidas toimib noortepoliitika mujal maailmas. Näiteks pole Portugalis võimalik õppida noorsootööd ülikoolis ning noorsootöötaja ametit peetakse vabatahtlikkuse alusel ning noorsootöötajatel pole mingit ettevalmistust noortega töötamiseks. Ka laagrikasvatatelt ei nõuta laagrikasvataja diplomit. Siinkohal pean kiitma neid inimesi, kes on näinud vaeva, et Eesti noortepoliitikasse tuua kvaliteeti ja kontrolli! 

Minu seiklus algas 5. aprillil kell 2:05, kui astusin Tartu bussijaamas bussi peale, mis viis mu Riiga. Farosse jõudsin kohaliku aja järgi õhtul kell 16:40, kusjuures Eesti aeg on 2 tundi ees. Faro tervitas mind päikselise ilmaga, soojakraade oli 16. Tänaval olid kõrged palmid ning rohelus, mis tegi mind eriti õnnelikuks. Kas te mäletate veel ilma lumehangedeta tänavaid, lehtedes puid, lilli ja soojendavat päikest? Õnneks on nüüd siin ka olukord veidike kevadisemaks läinud. Kuigi minu jaoks on õues pigem november kui aprill.. 

Milline rõõm oli tennistes sellisel tänaval kõndida.. 

Kõige enam üllatas mind, esialgu ka ärritas, see, kuidas nad ei suutnud kinni pidada kellaaegadest. Kui koolitus pidi algama kell 9, siis esimesed 30 minutit joodi kohvi ja söödi küpsist ning arutleti niisama. Muidugi venis päev selle võrra pikemaks ning mõned kohvipausid jäid ära ning lõunale läksime hiljem, kui oli kavas ettenähtud. Mina olen harjunud kellaaegadest kinni pidama ning üritan täpselt kohal olla. Aga see on üks kultuuriline erinevus, mis meid eristab lõunamaadest. Kui mina jään kuskile hiljaks, põen seda pärast veel kolm päeva, siis nende jaoks ei olnud see midagi nii hullu, sest kõik, mis oli vaja, sai ikkagi tehtud. Õppisin nendelt, kuidas asju mitte üle mõelda ning võtta asju lõdvemalt. Ehk on eestlased nii tõsised just sellepärast, et üritavad nii täpsed olla ning on endaga väga karmid, kui ei suuda kõiki asju õigeks ajaks ära teha? Olge endaga leebemad, muidu võib juhtuda, et põlete läbi ja sellest tormlemisest polnud kellelegi abi..

Poola, Eesti, Serbia, Rumeenia, Türgi

Teiseks erinevuseks on see, et on lõunamaalased alati nii rõõmsameelsed, avatud, soojad ja sõbralikud. Ja nende naeratused ei olnud ameerikalikud keep-on-smilingud, vaid loomulikud. Kohtumisel, ka esmasel, suudlevad nad üksteist põsele. No, see polnud päris suudlus, ainult põsed puutusid kokku, kuid juba see žest muutis suhtlemise soojaks ja lihtsaks. Mina olin ainuke, kelle kultuuris pole tavaks üksteist suudelda põsele ning üks kohalik lausa vabandas minu ees pärast hüvastijätmist, et "sorry, this habit is in our culture". Aga mind ei häirinud see komme üldse. Praegugi ootan inimestelt rohkem naeratusi ning kallistusi. Eestlaste mornid ja tõsised näod paistavad praegu kuidagi eriti masendavad... Naeratage, palun! 

Meie kohtumine oli täidetud 2 täispika tööpäevaga - hommikul läksime hotellist välja kell 9 ning õhtul jõudsime hotelli tagasi kell 7 ning poole tunni pärast algas juba õhtusöök. Viimasel päeval leidsime pool tunnikest, et käia läbi supermarketist ning kohalikku šokolaadi kaasa osta. Niiet neile, kes arvasid, et ma läksin puhkama - see oli pigem Seiklus, mis andis mulle uut energiat ning jõudu argipäevaks.

Koht, kus sündisid head mõtted - ikka selleks, et muuta noortega tehtavat tööd kvalitseetsemaks

Tagasi tulles jäi Lissaboni lend hiljaks ning ei jõudnud viimasele lennule, mis pidi mu Riiga viima. Pidin öö veetma Kopenhaagenis, lennufirma maksis mu majutuse Park Inn hotellis kinni. Ma polegi vist varem nii luksuslikus hotellis viibinud! Eks ma olin veidike paanikas küll kui ma ei jõudnud viimasele lennule ning kui mulle öeldi, et ma pean hotelli sõitma metrooga siis raputasin pead teenindajale ning ütlesin "oh, no no, i cant handle this", kuid tegelikult sain kõigega hakkama. Õppisin sellest olukorrast, et ei tasu end alahinnata ning ette muretseda, sest igale olukorrale on lahendus. 

Kuidas päike mind Kopenhaagenis tervitas

Hetkel on mul kerge kultuurišokk, sest lõunamaalaste ja põhjamaalaste kultuuriline erinevus tuli nende 4 päevaga päris selgelt välja ning mul on kuidagi raske ja valus praegu Eestis olla. Ma ju tean, et eestlased ei ole tegelikult nii külmad ja tuimad, kui vahel tänavapildis võib näida, kuid siiski - palun rohkem naeratusi ja üksteisega arvestamist ning aitamist! 

Maikuus läheb meie kallis Virge kuueks päevaks Saksamaale ning ma loodan, et Saksamaa pakub talle vähemalt sama põnevat seiklust, kui olid minu neli päeva Portugalis!

"Imed juhtuvad seal, kus lõpeb sinu mugavustsoon."

Ja nii ongi. Tehke tee vabaks imedele!

Naeratuste, põsemuside ja kallistustega, 

Riin

Review of the past two months

Tere Tulemast! - Review of the past two months

Tere!

First a short introduction. We are the two volunteers (Gabriela on the left and Dana on the right) from Romania, here, at Tähe Noorteklubi and from now on, for the next two months, we will be posting our activities, reviews, ideas, impressions on this blog.

This being said, let the review begin! :)

Our first activity was getting the youngsters acquainted to our country and where we come from. 

On the post-its, arranged in the shape of our country, there are words and phrases written in Estonian, English and Romanian. 

Then, we started the art classes, where at first we taught the youngsters to make mărțișoare, a Romanian traditional fest (to mark the debut of Spring) that we celebrate on the 1st of March. 

More details about our fest on the following page: http://pocketcultures.com/2010/03/01/martisor-the-celebration-of-spring/

After that, we made picture frames (which they totally enjoyed doing).

And this is the result: 

Afterwards, sprig brake, along with the theater camp, so we made masks for our young actors:

Nevertheless, we had an origami workshop, where youngsters could make flowers, stars, jumping frogs, hearts, hats.

And as as a result of all the art classes, we have a Hall of Fame Wall:

In addition to the art classes, we had a cooking day, in which, together with the youngsters, we prepared some traditional Romanian food: găluște cu prune (first image) and mămăligă (last image). Youngsters helped us and had fun also!

These were the most important things we did, but we have great plans for the months to come, so stay tuned, each week we are going to show updates with the news!

So, until then, Let It Be Spring! and see you next week!
Gabriela ja Danaga