Thursday, May 7, 2015

April in my EVS


This month in Estonia has been quite a nice month with a lot of plans since I could start with the project I wanted to do here of “international evenings”.

Since the beginning of the month, I could participate, with one of the youth workers of the organization, in the planning of Roiu youth centre for the month of april. In this planning I could start the international evenings and continue the in all the month of May, using Fridays for that.

Last 17th of April one guy from Georgia (USA) visited us in the youth centre and spoke about his country with youngsters.





Other days we have been playing some games and hoping the good weather come to enjoy the long days going outside.




About Rannu youth centre, I have been sharing time with Aire and Maret, and I have been doing cooking days there with youngsters and eating all together after. Is a good idea for this centre since children they love using the kitchen there and cook, so I really like when is our turn to feel like real chefs.








In other days in Rannu we have made some handicrafts and playing games, which is my most common activity in my volunteer work. I really enjoy these activities!




I enjoy my service and hope to feel really positive emotions and meet with new people during my last months in Estonia.


Veronica



Saturday, April 4, 2015

Roiu - maailma paremaks muutmise paik

Alates novembrist on Roiu noortekeskuses meie igapäevaelu rikastanud projekt "Mina muudan maailma paremaks!" Tänu sellele on noored külastanud mitut Tartumaa noortekeskust ning arutlenud, kuidas saaksime me ise muuta maailma. Millega me siis hakkama saime?

Novembris toimus vestlusring, kus arutlesid noored vallavanema ning noorsootöötajaga töövõimaluste üle Haaslava vallas. Alguses tutvustas vallavanem Priit Lomp valla tööturuga seonduvat statistikat: elanike ja töötajate arvude muutumist, töövaldkondi ja arengusuundi. Noortele oli eriti põnevaks teemaks palk. Kui palju vallavanem ja noorsootöötaja õigupoolest teenivad? See jäi saladuseks, jääb ka edaspidi. Koos arutlesime, milline peab hea töö olema, kuidas võivad noored praegu ja tulevikus tööd leida, miks on vabatahtlik töö kasulik nii praegu kui ka tulevikku arvesse võttes, kuidas ja miks hakata ise ettevõtjaks. Mõnedel noortel on selge siht silme ees, mida nad soovivad tulevikus teha. Hoiame koos pöialt, et eesmärgid ja unistused täituksid!

Detsembris külastasime Anne noortekeskust. Tartu noored olid ette valmistanud põneva etenduse, mis maalis valusa pildi küberkiusamisest. Kas inimesed, kes näivad teisel pool ekraani meeldivad ja sõbralikud, on seda ka päris elus? Keda saame usaldada? Kellelt saaksime abi? Arutlesime selle üle, kuidas saaksime vähendada küberkiusamist, kuidas hoida oma nutiseadmeid, mida teha, kui Sinu kontole on postitatud ebameeldivaid tekste ja pilte. Seega hoidke oma nutiseadmetel silm peal, ärge andke kellelegi nende paroole ning teavitage kas või noorsootöötajat, kui leiate internetiavarustes midagi kahtlast. 

Eelarvamused. Ebavõrdne kohtlemine. Need ümbritsevad meid pidevalt, kuid kas me ka mõtleme, miks me suhtume endast erinevatesse inimestesse teistmoodi, miks käitume meist erinevate inimestega halvasti? Miks hindame inimesi välimuse põhjal, miks anname hinnanguid ja usume end teadvat kõike inimese mineviku, oleviku ja isegi tuleviku kohta, teades teda vaid 2 minutit? Nende küsimustega läksime jaanuari lõpus Tõrvandi Pere- ja Noortekeskusesse. Leidsime koos, et tegelikult on eelarvamusi ja ebavõrdset kohtlemist võimalik vältida, kui me teeme teadlikult otsuse, et õpime inimest enne tundma, kui tema kohta midagi halba arvama hakkame. Noortel oli palju näiteid selle kohta, kui nende enda eelarvamused on täiesti valeks osutunud. Näiteks nad arvasid, et uus õpilane klassis on ülbe ja ebameeldiv, kuid teda tundma õppides avastasid, et tegu on väga sõbraliku inimesega. Üksteisega viisakalt ja sõbralikult käitumine, jättes kõrvale meie erinevused, mis võivad meie suhteid pingestada, on võib-olla alguses raske, kuid teeb mõlema osapoole elu palju lihtsamaks ja meeldivamaks. 
Kuidas saaksime ise olla sallivamad?

27. veebruaril panime toidukotid autosse ning võtsime suuna Rannu suunas. Kohale jõudes tutvusime kohalike noortega ning õppisime tundma üksteise eripärasid. Ühes mängus pidid noored leidma kellegi, kes on näiteks viimase nädala jooksul oma vanemaid aidanud, toetanud kiusamise ohvrit, teeb regulaarselt sporti, teinud ise midagi tervislikku süüa, osalenud mõne sündmuse korraldamisel. Selgus, et päris paljud noored on neid asju teinud ning selleks, et maailma muuta, saabki alustada just nendest väikestest tegevustest. Selleks, et muuta midagi enda ümber, ei pea olema tingimata vallavanem või Riigikogu liige, maailma muutmine algab ikka iseendast ja sellega saab hakkama igaüks. Kui mõtlesime, mida saaks ja peaks enda juures muutma, mainiti paremini õppimist, rohkem sportimist, perega rohkem koos olemist, kaaslaste kuulamist ja motiveerimist, tervislikumat eluviisi. Need on lihtsad asjad, millest algavad väiksed muutused ning millest võivad kooruda välja suured teod. Ühest tavalisest spordihimulisest noorest võib kunagi saada tunnustatud treener, kes aitab paljudel inimestel tervemalt elada. Ühest praegu kohalikus elus aktiivselt kaasa löövast noorest võib kunagi saada Laulupeo või Eurovisiooni peakorraldaja, miks mitte ka president või Euroopa Inimõiguste kohtu kohtunik. Kunagi pole liiga hilja alustada muutustega. 
Rannu noortekeskus


Projekti „Mina muudan maailma paremaks!“ rahastab Tartumaa Noortefond. Aitäh! 

Monday, March 30, 2015

Näitering räägib loo koolikiusamisest


Minu emotsioonid on laes - me saime näiteringiga etenduse valmis ning käisime  esinemas Elvas Mitteteatrite Festivalil ning Tartu Näitemängude Päevadel. On raske kirjeldada, mida ma tundsin siis, kui istusin helitehniku kõrval pimedas saalis - usaldus, ärevus, hirm, lootus ja tugevus.


Juhendan teist hooaega näiteringi ning kõige tugevamaid tundeid pakuvad just need hetked, mil väikesed näitlejad astuvad lavale, et rääkida üks lugu. Olen kõik lavastused ise kirjutanud ning igasse loosse pannud osa endast - minu väärtushinnangud, minu kogemused, minu lood, minu mõtted, minu mured ja rõõmud..


"Pärast kiusu" sai mõlemalt žüriilt kiita aktuaalse teema käsitlemise eest - koolikiusamine. Lavastus on sündinud näiteringi proovide ajal toimunud vestlusringide tulemusena ning seetõttu on selle etenduse lavastamise periood olnud erilisem kui jõuluetenduse proovid, sest oleme koolikiusamisest rääkinud palju -miks kiusajad kiusavad, kuidas kiusatavad erinevad teistest, kuidas end kaitsta kiusamise eest, kellele usaldada muresid..

Peale esinemist Tartu Näitemängude Päevadel tegid noored mulle kaardi, kus tänasid mind selle eest, et ma olen hea inimene. Ükski tänukiri ega diplom ei saa olla väärtuslikum ega olulisem mulle kui see lihtne kaardike! See läks otse südamesse ja jääb sinna seda soojendama :) 


Soovin, et selle etenduse sõnum jõuaks paljude noorteni - kiusamine ei ole ainus viis koolis ellu jäämiseks. Kiusamine on märk nõrkusest. Kiusajad ei kiusa mitte kiusu pärast, vaid sellepärast et end kaitsta.


Kui sind kiusatakse või sina kiusad, siis räägi sellest kellegagi, keda sa usaldad - olgu selleks siis õpetaja, ema, isa, õde, vend, noorsootöötaja või keegi teine. Koolikiusamine ei tee kedagi tugevamaks. Anna endale võimalus leida lahendus sellele olukorrale!

Soojust, hingelähedust ja üksteise mõistmist soovides,

Riin

Monday, March 23, 2015

Poisteringi poisid käisid metsas !




14-15 märts toimus Roiul Ageorus tradistsioonile Noorte Kotkaste kevadlaager, kus osalesid ka poisteringi poisid Ralf, Karl ja Carl Martin koos juhendajate Elise ja Taaviga. Kahjuks jäid Ken ja Pärtel haigeks ega saanud laagis osaleda.

Tegemist oli väga ekstreemse laagriga, kus ööbima pidi telgis, suures telgis, kus oli ahi ja polnud telgipõhja. Laager algas kogunemisega Sõbrakeskuse juurest. Sinna tuli kokku päris palju poisse. Sealt sõidutas buss meid kuskile linnast välja.

Kohale jõudes tuli natukene ka jalutada, et laagriplatsi jõuda. Õnneks tuli seekord suur Unimog meile vastu ja sai asjad auto peale panna. Platsil juba inimesed siblisid ringi ning osad poisid panid telke üles. Siis tuli meie juurde üks suur kuid tore onu. Tema on Martin, Tartu Noorte Kotkaste instruktor. Just tema meile selle laagri organiseeriski. Martin tutvustas meile meie rühmajuhti Kalevit, kellega koos hakkasimegi endale telgiplatsi otsima ning telki üles panema. Selleks, et telk üles saada on vaja kõiki rühmapoisse. Meid oli kokku 12 ja keegi ei saanud käed taskus kõrvalt vaadata.  Kui telk oli üles pandud saime endale kohad valmis sättida ja rühmajuht rääkis meile ohutusest, kuidas telgis käituda ja olla nii, et õnnetusi ei juhtuks.

Ja siis juba oligi aeg hakata erinevates õppupunktides käima. Õppepunkte oli palju ja uusi teadmisi sai ka päris palju. Näiteks rääkisid Kadi ja Elis meile, kuidas metsas ennast puhtana hoida ja miks see oluline on. Eiko ja Olariga saime aga võsas ragistada ning õppida, kuidas kompassi ja kaarti kasutada. Kõige rohkem jäi meelde soomuki punk. Laagrisse oli kohale toodud BTR, millest rääkisid meile Sass ja Taavi. Me ei olnud mitte kunagi varem sellist soomukit näinud. Nüüd aga teame, mis vahe on tangil ja soomukil. Soomikuga tehti meile platsi peal sõitu ka.
Päris toredad olid ka loodusretk Martiniga ja loogikaülesanded. Me just poisteringis ükskord tegime loogikaülesandeid. Aga toredad olid need ikka, sest need polnud üldse need samad, mida me poisteringis tegime. 
Silver Tamm ehk Noorte Kotkaste peavanem oli ka laagris ja rääkis Noorte Kotkaste missioonist ja visioonist. Olime pildi pealt Silverit juba näinud, nüüd teame, milline ta ka päris elus välja näeb.
Õppepunktides käimist nautisime täiega! Ilm oli mõnusalt kevadine, päike paistis. Hea oli lebotada mati peal ja kuulata, mida põnevat instruktoritel meile öelda on! Igas punktis muidugi ei saanud lebotada. Tuli ikka tegutseda ka! Aga ka tegutsedes oli ilm hea ja päike soojendas :)

Lisaks õppepunktidele oli õhtul ka luuremäng. Luuremängus pidime kaitsma oma lippu ja ära varastama teiste lippe. See oli päris põnev. Väljas oli juba pime ja me olime ühes võistkonnas kahe teise rühmaga. See meile ka saatuslikuks sai. Meil oli käes juba kolm lippu. Ainult üks oli veel puudu, et mäng võita. Siis aga tuli meie pesa juurde üks tüüp, väikesed küsisid, kes ta on? Tema ütles, et ma kaitsen seda pesa. Tegelikult oli ta hoopis vastane ja varastas ära kõik meie lipud. Nii me mängu pähe saimegi. Aga lõbus oli ikka. Eriti põnev oli siis kui läksime luurele ja sattusime kokku tunnimeetsega. Kui Unimog oma tuled põlema pani ja meie olime valguse käes siis tuli hästi kiiresti jooksma hakata. Meie pundist keegi õnneks tunnimeestele jalgu ei jäänud või siis olid meil kiiremad jalad kui tunnimeestel.

Laagris oli veel üks väga lahe ja eriline osa - uute Noorte Kotkaste vastuvõtt. Ka meie saime lõpuks anda tõotuse ja oleme nüüd päriselt Noored Kotkad. Kokku võeti vastu 13 uut Noort Kotkast. Kogu Aegorg oli täis tõrvikuid ja küünlaid. Meie seisime all orus ja teised vaatasid ülevalt. Väga uhke tunne oli!

Öine telgikütmine läks seekord paremini. Keegi ei jäänud öösel magama ja soe oli meil ka. Lahe on öösel ahju kütta. Ilmselt üks mõnusaim osa laagrist. Elis ja Taavi magasid päris väljas telkmantli all. Seal ei ole ahju. Kui me nüüd poisteringi laagrisse läheme siis tahaks ka proovida telkmantli all magada aga niimoodi, et kui külm hakkab siis saab kuskile sooja ikka magama minna.

Söök laagris oli väga hea aga tegelikult oleks tahtnud proovida ise lõkke peal süüa teha. Hügieeni tunnis Elis rääkis, et pesemiseks ja ka söögiks saab vett keeta isegi plastikpudeliga. Tahaks proovida, kas päriselt ka saab teha plastpudeliga vett. Tahaks selle Rootsi katelokiga ka süüa teha, millest Elis viimases poisteringis rääkis. Niiet põhjuseid, miks edaspidi poisteringis ja laagrites käia on küll. Palju põnevaid asju on veel proovimata.

Laager oli mõnus ja kindlasti ei jää see meie viimaseks laagriks. Ootame juba põnevusega poisteringi laagrit!

Poistering toimub hetkel veel kaks korda nädalas. Reedel kell 12.00 Forseliuse koolis ruum 307 ja kell 14.00 Tähe noorteklubi kunstiruumis. Enda osalemise soovist kirjuta Elisele facebooki (Noorsootöötaja Elis) või elis@taheklubi.eu












Elise teekond Tähekas ... ENDEX!

Armsad noored, nooremeelsed ja teised Täheka blogi lugejad!

Minu teekond Tähe noorteklubi noorsootöötajana on jõudnud uuele rajale. Tegutsen Tähekas natukene veel edasi kui vabatahtlik ja ringijuhendaja, kuid noorsootöötaja rolli kui sellist mul enam ei ole, ehk siis igapäevaselt mind enam Tähekas ei kohta. Aga see ei tähenda, et te facebooki mulle kirjutada ei või ja me koos Maratonile minna ei võiks :)

Elu on minu teele ikka ja jälle loopinud nii suurepärased võimalusi kui ka valusaid takistusi. Nii ongi tulnud mul teha valikuid, valikuid, mis suunavad mind uutele radadele, Tähekast eemale. Teekond Tähekas on olnud omamoodi väljakutse. Need seiklused, mida teie noored mulle sellel teekonnal pakkunud olete ongi need, mis jäävad südamesse, IGAVESTI! Ma olen teilt nii palju õppinud, nii palju läbi elanud, õppinud vaatama maailma hoopis teise vaatenurga alt.. Need on asendamatud mäletused ja emotsioonid! Neid ei võta mult mitte miski ega mitte keegi! Olen teinud enda tööd kire ja armastusega. Tihtipeale ma mõtlen, et see polegi töö vaid see on armastus! Olen omandanud suurepäerase oskuse teha oma tööd nii, et on hetki kui tunnen, et olen hoopis puhkusel. Öeldaks ju, et parim puhkus on keskkonna vahetus. Kõik need väljasõidud, laagrid, vabatahtlikud sündmused need on olnud töö ja puhkus korraga! Ja just minu armsad noored on teinud selle mõnusaks ja unustamatuks! Aitäh teile selle imelise teekonna eest! Me kohtume veel :)

Iga päev tööl olles joon kohvi samast tassist, millest jõin kohvi Tähekas olles ja teiega tegeledes! Teid unustada pole võimalik!


Thursday, March 19, 2015

Armsad noored!

Minu teekond Tähe noorteklubis võtab sisse väikese jõnksu ja suundun pikemale puhkusele - minu pere on täienemas ja uued väljakutsed ootamas! Enne, kui lähen, sooviksin enda poolt kirjutada kümme õppetundi, mis just TEIE mulle õpetanud olete:

1. Naudi seda, mida teed. Ja ära lase teistel väita, et see on nõme. 
2. Usu endasse - sa kasutad vaid 10% oma aju võimalustest: pinguta ja kõik on võimalik!
3. Usalda ennast ja usalda noori (teisi inimesi) - vaid ühises usalduses kasvatakse tugevamaks. 
4. Võta aega ringi vaadata - Su ümber on rohkem kui eales võid arvata!
5. Jää kindlaks oma põhimõtetele, kuid mõista ka teiste maailmapilti. Äkki on sellest midagi õppida. 
6. Mõnikord on kuulamisest rohkem kasu kui lõputust rääkimises. 
7. Sinu tahtest muutuseks üksi ei piisa, ka teine peab soovima, et miskit muutuks.
8. Kuula, kui kellelgi on midagi öelda - nende kogemus ei pruugi olla praegu sinu tõde, kuid igasugune jagatud kogemus on kogemus!
9. Õpi ja arene - ära jää seisma ühele kohale. Kui üks uks sulgub, ava teine ja õpi sellel uuel rajal käima!
10. Jää iseendaks - mängides kedagi teist, ei saa sa olla tõene ja siiras!

Aitäh!
Me kohtume veel!

Tiina



Wednesday, March 11, 2015

EVS. From Paikuse to Tartu


Two weeks ago, I spent a week of my volunteering in Paikuse, a village next to Pärnu.

Personally, this week was a very important week for me since I arrived to here. Not only because I was in other place, or because I saw the sea, or even because I could work in a school, but for also a very important thing in my personal life. This week was born my bother!


 

In Pärnu the days were really fast. Everything was really nice and from the first moment I arrived, Marika and rest of workers of Paikuse school were very good with me. I was speaking in English all the days with some classes in the school about Spain and it was really interesting. Children were asking so many questions about my life in Estonia and about why I am here. I felt that people were so grateful that I was there. I also was in the art school making handicrafts and both the teacher and students were very interested about my activities. Finally I was in the youth center of Paikuse every evening, and honestly is was a very nice experience. Youngsters were trying to speak in English with me and they were also very active doing games and activities I proposed. 

 On Thursday I went to Sindi, and I spent my evening in the youth center of Sindi with a very cool youth worker. In this youth center everything was like a fairy tale. Children were so kind and all of them the tried to speak something in English with me. In only one day we made a lot of activities, games and handicrafts.

The last day, on Friday. I went to Valga to visit with youngters the military museum, and it was really interesting and funny.



I am sure I will never forget this week in Pärnu. The only thing I want to say is - Thank you so much for being so nice with me Paikuse and Sindi. I hope I will go back soon.

Veronica